8.4.20

Meenutus laulupeost tõi võidu Tallinna 32. Keskkooli õpilasele

Traditsioonilise Eduard Vilde sünniaastapäevalepühendatud Mustamäe koolide jutuvõistlusel „Vaba inimene vabal maal“ pälvis nooremas vanuseastmes 1. koha Tallinna 32. Keskkooli 5.b klassi õpilane Laura Krisak.

Tallinna 32. Keskkooli 5.b klassi õpilane Laura Krisak, kes pälvis esikoha Mustamäe koolide jutuvõistlusel „Vaba inimene vabal maal“

Töid hindas žürii koosseisus kirjanik Andrus Kivirähk, kirjandusteadlane Livia Viitol, Tallinna Reaalkoli eesti keele õpetaja Piret Järvela ja Mustamäe Lehe toimetaja Lea Arme. Jutuvõistlusel osalesid veel järgmised 5.b klassi õpilased: Sille-Riin Tali, Kaspar Uibo, Hans Juhan Olumets ja Tanel Otto. Õpilasi innustas kirjutama õpetaja Maarja Merigan.

Võistlusega kaasaskäiv rändauhind, keraamik Georg Bogatkini valmistatud Eduard Vilde kuju jääb aastaks kooli järgmist võistlust ootama.

Maarja Merigan, Tallinna 32. Keskkooli direktor

Laura Krisaki võidujutt „Mälestus XXVI üldlaulupeolt“

Laulupeod on eestlaste jaoks alati olulised olnud. Mulle meeldib samuti laulda ja ma olen käinud kahel laulupeol. Ühel korral üldlaulupeol ja teisel korral noortelaulupeol. XXVI üldlaulupeol, aastal 2014, juhtus minuga lugu, mida tahan teiega jagada.

Nagu tavaliselt, sai laulupeo rongkäik alguse Vabaduse väljakult. Mina esindasin oma kooli koori. Rongkäik oli üles ehitatud nii, et kõige ees olid laulupeo üldjuhid ja tuli. Järgnesid koorirühmad maakonniti. Meie rühm paiknes üsnagi alguses. Hakkasime marssima. Ei möödunud sadat meetritki, kui keegi tagumisest reast astus mulle kanna peale. Mul tuli üks king jalast ära ja kadus rongkäiguliste sekka. Ma ei saanud sellele järele söösta, sest kolonn liikus edasi, mistõttu pidin koos teistega edasi minema.

Päike oli soojendanud asfaldi kuumaks. Kingata jala sokk hakkas kleepuma pigise tee külge ja mul kulus palju jõudu, et teistega samas rütmis püsida. Siis aga astus mulle veel keegi teise jala kanna peale ja seegi king tuli ära. Nüüd katsid mu jalgu ainult valged sokid. Ega eriti vahet ole kas kõndida asfaldil sokkidega või ilma, sest iga väiksemgi kivitera torkas valusasti talda. Pealegi, oli vaja kolmekordset jõudu, et jalgu teepinnalt lahti tõmmata ja teistega sammu pidada. Mu jalad tulitasid ja olid väga valusad, aga sellel hetkel tundsin suurt uhkust oma elu esimese laulupeo rongkäigu üle ja seetõttu tundus kingade kaotamine päris tühise asjana. See andis mulle jõudu juurde ennast kokku võtta. Päike tundus tol päeval eriti kuum. Veepudelist oli viimane piisk joodud ning higi voolas ojadena, kuid ma sisendasin endale, et suudan rongkäigu lõpuni kõndida.

Kui olime jõudnud Narva maanteele, tegi koorijuht ettepaneku laulma hakata. Oli see vast hea idee! Laulmine viis mõtted eemale ebamugavast tundest ja kingade kaotamisest. Laulsime „Juba linnukesed“, „Lapsed tuppa“ ja „Lambad on kadunud“. Vanemad olid mind tervitama tulnud Kadrioru kohviku juurde, teadmata, et nende tütar kaotas kingad juba Vabaduse väljakul. Tegin rõõmsat nägu ja lehvitasin vastu, nagu kõik oleks korras.

Varsti olime laulukaare juures Oru väravates. Seal ütlesin koorijuhile, et mu kingad tulid jalast juba Vabaduse väljakul ning et jätkasin rongkäiku sokkide väel. Selle peale õpetaja imestas ja tegi minust isegi pilti. Ta küsis, miks ma varem talle seda ei öelnud. Mina aga vastasin, et selline tühiasi ei väärinud rongkäigu segamist. Perekond avaldas samuti imestust. Vanemad ütlesid mulle, et nad on minu üle uhked, et ma nii hästi vastu pidasin. Mu pigised sokid leidsid oma lõpu ühes Lauluväljaku prügikastis. Siis ronisin oma isale kukile ja me kõndisime auto juurde, mis asus KUMU juures.

Eesti ajaloos on olnud mitmeid suuri ja olulisi laulupidusid, minul jääb aga just see laulupidu eluks ajaks meelde.